Kolmeteistkümnes/Romantiline Pariis 3

Lennujaama minemisega sujus kõik väga kenasti. Jõudsime isegi kooki süüa, sain laadida oma telefoni. Kui tuli aeg hakata lennuki peale minema, hakkas üks suur ootamine. Nägime aknast, kuidas lennukit ei suudetud ühendada jalakäijate koridoriga ja eelaimdus oli halb. Hiljem selgus, et lennuk oli lausa kriimustuse ja mõlgi saanud.

Meid lasti lennukisse kümme minutit pärast seda, kui see reaalselt väljuma pidi. Kahjuks ei tähendanud see seda, et me lendama hakkame. Istusime seal kaks ja pool tundi tehniku järgi, kes tuli Lätis. Kogu see asjaajamise võttis meeletu aja. Päris kohutav oli oodata – kõht läks tühjaks, telefonide akud said tühjaks, palav oli, paha oli. Õnneks pakuti vahepeal vähemalt vett.

Asja positiivne külg on see, et ma sain oma raamatu peaaegu loetud. Olin kaasa võtnud “Minu Horvaatia”. Lõpuks me siiski saime liikuma ja kui ma ei eksi, siis pool kolm öösel olime ikka kodus. Iseenesest oli tore pimedas lennata. Vaade ülevalt alla oli imeline. Lendamise juures on mulle alati meeldinud see, et pilvedest ülevalpool paistab alati päike. Kannan seda mõtet endaga sombusel pooltalvisel päeval kaasas.

Pariisi kohta veel nii palju, et jah, see on kallis linn – sellega tuleb arvestada. Poes maksavad asjad rohkem ja teeninduskohtades võib ka mõned eurod rohkem arvestada, kui kodumaal läheks. Samas loogiline, elatustase on seal teine. Samuti on vaatamisväärsuste piletid krõbeda hinnaga. Akvaariumi pilet kahele läks maksma 40 eurot. Kui me poleks mõnda asja ette ostnud, oleksime oodanud vigaseks ja maksnud segaseks.

Ma jumaldan Pariisi ja loodan, et ühel ilusal päeval saan sinna tagasi minna. Ma tahan alati taaskülastada kohti, kui ma käinud olen ja teha asju, mis tegemata jäid. Pariisis jäi nägemata Moulin Rouge, Versailles’ loss ja Sacre Coer kirik. Kindlasti veel midagi, aga need kolm jäävad eriliselt kripeldama. Samuti tahaks näha kevadist megasooja Pariisi, kus lehed on puudel, lilled õitsevad ja kõik on roheline. Istuks kusagile parki maha ja naudiks seda ilu.

Ma olen nii tänulik, täis siirast rõõmu, et ma sain seal käia ja olla. Ütlen veel kord, et Eiffel on päriselus hoopis midagi muud, kui piltidel, majad on nii võimsad ja romantilised, kogu see õhkkond on seal täiega bonjour. Lisaks sellele olen ma õnnelik, et sain kahel päeval vannis liguneda, neist esimesel tegin näo- ja juuksemaski ja olin lihtsalt iseendaga, hoolitsesin enda eest. See oli parim asi.

Montessori pedagoogika entusiastina võin öelda, et linnas jäi silma palju Montessori lasteaedu. See on nii vahva. Oleks tahtnud mõnesse sisse astuda ja vaadata, kuidas elu seal käib. See kõik meenus mulle kuidagi raputavalt, et käesoleval nädalal võtsin taas mõned killud sellest metoodikast ja rakendasin oma armsa rühma peal. Kisub lobaks ära.

KAHETEISTKÜMNES/ROMANTILINE PARIIS 2

Kätte jõudis Valentinipäev. Meil ei olnud ühtegi olulist plaani paika pandud. Möödunud õhtul rääkis peika midagi loomaaiast ja hommikul tegime selle teoks. Läksime vaatama Pariisi vanimat loomaaeda. See asus meie hotellist kõigest paarikümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Ilm oli ilus ja tuju ülev.

Loomaaia pilet ühele inimesele maksis 13 eurot. Fun fact on see, et ma olen 26, aga enamus vaatamisväärsused on palju odavamad, kui sa oled eurokas ja kuni 25-aastane. Veidi tekitas frustratsiooni küll. Loomaaed oli väga armas. Meenutas mulle natuke Riia loomaaeda. Kõige lemmikumad olid punased pesukarud, erinevad ahvid ja leopard.

See oli lindude paradiis ja sinna sai sisse minna. See linnulaul seal oli vägev.

Edasi käisime söömas ja kui ma ei eksi, siis Burger Kingis. Kõhud täis, suundusime veel ühe vaatamisväärsuse juurde. Notre Dame oli täpselt nii ilus, kui ma arvasin. Natuke meenutas see mulle Milaaano Duomot. Milaanos käisime detsembris. Võrreldes kahte linna omavahel, siis Pariis meeldis mulle palju rohkem oma romantilisuse, ilusate hoonete ja parema teeninduskultuuriga.

Kõige ägedam hetk selles päevas oli see, kui me silla peal seisime ja ma aasiakatele lehvitasin rõõmsalt – enamus lehvitasid vastu ja see tunne oli ülivahva. Tee peal leidsime kummikommi poe ja ostsime 17 euro eest kummikomme, mis polnud isegi head. Veel otsisin suure stressiga külmkapimagnetit ja meeneid, mida lähedastele tuua (ilusa magneti sain).

Pärast lõunat tegime ühe mõnusa uinaku hotellitoas. Õhtul otsisime restorani, kus pastat süüa. Üks ilus koht oli väidetavalt täiesti busy ja kohad kinni, kuigi tegelikult tundus seal rahulik. See tekitas natuke pettumust. Lõpuks maandusime oma hotellitoa vastas olevas kohvikus, kus einestasime ka esimesel õhtul. Õhtul kasutasin oma teise vannipommi ära.

Algas viimane päev Pariisis, pidime end hotellist välja kirjutama kell 11.00 ja meie lennuk läks alles kell 18.50 või noh, pidi minema. Tegime ühe kosutava hommikusöögi ja pidasime plaani minna laevasõidule Seine jõele. Kuna laevasadam asus meist 45-minuti kaugusel ja meie jalad olid täiesti läbi eelnevate päevade pikkadest jalutuskäikudest, otsustasime minna bussiga.

Ostsime tänava pealt mingisuguse onkli käest piletid, et minna Seine jõele. Saime need hinnaga 15 eurot inimene. Kõik tundus väga lihtne. Sadamasse jõudes selgus, et oma pagasiga me kohe kindlasti laevale ei pääse. Pidime oma tavaari viima kusagile lambisesse kohta kalli raha eest hoiule. Peast käisid igasugused mõtted läbi, et mis siis saab, kui tagasitulles neid seal enam pole.

Õnneks läks kõik kõige paremini. Nautisime tunniajast laevareisi jõel, silmasime veelkord vaatamisväärsusi. Sõitsin silla alt läbi ja soovisin kogu hingest, sest pidavat selle aasta lõpuks täide minema. Nägime Pariisi teise nurga alt. See laevasõit oli väga ilus lõpp meie reisile, pani nagu punkti. Mul on hea meel ka selle üle, et ma viimasel päeval veelkord Eiffeli torni lähedalt näha sain.

Laevasõidul käidud, kotid tagasi saadud, läksime bussiga tagasi oma kodupeatusesse, tegime kiire tiiru mäkis ning suundusime RER-i peale, et sõita lennujaama. Meil polnud õrna aimugi, mis meid ees ootas.

JÄTKUB.

ÜHETEISTKÜMNES/Romantiline Pariis

Sõbranädalal täitus üks mu unistus. Külastasin hurmavat Pariisi ja veetsin seal kvaliteetaega oma kõige kallimaga. Ma ei mäleta, millal me selle otsuse vastu võtsime ja millal need lennupiletid ostetud said – see kõik oli vist üsna spontaanne. Pariis oli võrratu elamus.

Esmaspäeva hommikul jõudsin käia kulmuhoolduses ja lasteaias. Meie lennuk väljus kell 15.50. Seekord oli check-inis mul natuke sekeldusi ka. Olin kaasa võtnud 6 cm pikkuse küüneviili, mida loetakse külmrelvaks. Kahjuks visati see ära. Lisaks sellele olin kõrvust mööda lasknud, et käsipagasis võib olla ainult üks kinnitatav kilekotike vedelike jaoks – mul oli neid kolm. Üleliigsetesest pesemisasjadest ja kreemidest lahti saadud, võis lõpuks reis alata.

Lennusõit oli tore ja möödus hästi. Kaks ja pool tundi hiljem ootas meid õhtune Pariis. Suundusime RER-i peale ja 45 minuti pärast astusime maha oma kodupeatuses, milleks oli Luxembourg. Sealt kõndisime viis minutit oma hotellini – Hotel Andre Latin. Panime asjad ära ja läksime üle tee asuvasse restorani sööma. Jäime toidu ja teenindusega väga rahule. Edasi suundusime poodi, seejärel hotelli puhkama.

Järgmisel päeva pühendasime põhiliselt Eiffeli tornile. Olime netist kuu aega varem piletid ära ostnud. Ma nii ootasin seda esimest kohtumist. Hotelli lähedale jäi Pantheon, kõigepealt suundusime sinna. Kohale jõudes näitas peika mulle Eiffeli torni, mis kaugustes paistis. Tegime mõned pildid ja suundusime tunnisele jalutuskäigule ühe vahepeatusega, et hommikust süüa. Toit oli maitsev – jah, päris kallis, aga teenindus oli kiire ja väga heal tasemel.

Ma olen seda maailma imet nii palju piltidel näinud ja ega ta nendel midagi erilist mu jaoks ei olnud ega tähendanud. Päriselu on hoopis midagi muud. Ma vaimustusin täielikult. Eiffeli torn on kõige ilusam vaatamisväärsus, mida ma Euroopas näinud olen. See tekitas minus nii palju elevust ja rõõmu. Tegime palju pilte iga nurga alt, vaatasime torni ülevalt ja alt, kaugelt ja lähedalt. Käisime ära kõige kõrgemal korrusel. Vaated olid imelised.

Läksime igaks juhuks varem kohale, aga lõpuks oli ootamist päris kaua, kuna me saime nii või naa eelisjärjekorras sisse sel kellaajal, mille olime valinud. Teiselt korruselt tulime alla treppidest ning esimesele mõtlesime minna liftiga. Nägime reaalselt, kuidas lift kinni jäi ja kiikus trossidel edasi-tagasi. Läksime ka esimeselt korruselt alla treppidest. Võib-olla need inimesed siiani ripuvad seal.

Enne Eiffeli torni territooriumile minemist käisime meile kohaselt Akvaariumis, sest see jäi sinna lähedale. Pilet oli krõbe 20 eurot inimene, aga vaadata oli ka üsna palju. Ilusate värviliste kalade ujumise jälgimine on omamoodi teraapiline ja tore. Kõige ägedam oli seal lahtine madal akvaarium, kus võis kalu katsuda või isegi kätte võtta. Alguses oli päris ilge limasele kalale pai teha, aga pärast tahtsin veel.

Pärast imetoredat päeva suundusime tagasi. Tol õhtul käisime poes, nosisime hotellitoas viinamarju ja juustu, mekkisime roosat veini ning jäime magama. Järgmisel päeval pidime natuke varem ärkama, kuna kell 11.00-ks oli meil pilet ostetud Louvre muuseumisse, mis on Euroopa suurim kunstimuuseum. Meie käisime selle läbi umbes 20- minutiga. Otsisime Mona Lisa maali üles, tegime mõned klõpsud ja läksime ära. Mis teha, kui kunst ei kõneta.

Rohkem meil tol päeval plaane tegelikult polnud. Täiesti juhuslikult tuli otsus minna vaatama Triumfikaart. Jalutasime taaskord pika maa maha, tegime söögipeatuse, jalutasime shoppamise peatänaval ning lõpuks olime kohal. Pilet ühele inimesele maksab 12 eurot, et Triumfikaare sisse ja üles pääseda. Üles viisid lõputud trepid, kuna ma pole ammu trenni saanud teha, siis võhm sai otsa ja rindkeres hakkas päris valus kohe.

Ometi need vaated sealt ülevalt olid taaskord võimsad. Tegime pilte ja tiiru triumfikaarele peale ning suundusime alla tagasi. Jalad olid oi-oi kui väsinud ja läbi. Sealt tuligi maailma parim otsus hotellituppa põõnama minna. Poolteist tundi hiljem magasime maailma magusamat und. Õhtul külastasime LUSH-i poodi, kui müüakse isetehtud kosmeetikat ja vannipomme. Ostsin kaks vannipommi ja õhtul hiljem nautisin maksimaalset lõõgastust vannis.

Vaade triumfikaarelt

JÄTKUB…

KÜMNES/Kõigest ja eimillestki

Selle aasta esimene kuu on üsna intensiivne olnud. Ma küll vahepeal puhkasin, aga ei mäleta sellest midagi. Ju siis polnud õige puhkus. Hetkel on mul tunne, et tuleb kahe nädalaga ära teha võimalikult palju, et siis kolmandal nädalal täie rauaga minipuhkust nautida.

Tööl on megakiire. Homme hakkan järjekordset TO DO listi koostama, kuna nii saab kogu segadus mingigi tähenduse ja järjekorra. Tulemas on viimased arenguvestlused lastevanematega, palju erinevaid õppekäike ja sündmusi, praktikant, koolivalmiduskaartide kirjutamine, veel mõned üritused ja tegelikult homme nelja kuu pärast on lõpupidu.

Tunnen end viimasel ajal väga väsinuna. Tahaks ainult magada, pikali olla ja istuda. Suurem koormus ajab pea ringi käima. Olen kogu aeg unine. Mõnikord magan hästi, teinekord mitte. Möödunud nädalavahetusel toimus üks suur magamine teise otsa. Ma tudusin korralikku ööund ja päeval veel lisaks. Ma ei tea, mis toimub. Võib-olla mingi jaanuari sündroom.

Eile õhtul lamasin voodis ja mõtlesin, et võtan juhtimise enda kätte (ei, see ei ole enesejuhtimine, mis ma Vaikuseminutitel õppisin) ja otsustan ise, millal ja kuna ning kelle juures ma oma hambad korda teen. Südames kripeldas kogu see eelmise nädala hambaarsti visiit. Miski ei tundu õige – ei meeldi. Uurin veel võimalusi, küsin teiste ortokate nõu ja teen selle põhjal otsuse.

Viimasel ajal tunnen, et mu ellu on midagi uut ja värskendavat vaja. Mõtlesin, et miks mitte külastada juuksurit. Minu juuksur on mu hingeterapeut ja ta elab Rakveres. Ma olen tema juures käinud nii kaua kui ma ennast mäletan. Viimati käisin juukseid lõikamas ja värvimas eelmise aasta juulis. Minu puhul on see midagi erakordset. Minevikumina värvis juukseid väga tihti.

Proovin vaikselt minna tagasi Zumba lainele. Ma tean, et see saab raske olema. Hakkan õppima täiesti uut kava algusest peale. Ots on lahti tehtud. Äkki homme saab selgeks esimene tants. Ma palju ei looda, aga vaikselt võiks end liigutama hakata. Hetkel tunnen, et MyFitnessi kahekuuline treeningpuhkus oli liiast, igatsen teiste treenerite treeninguid ja sauna.

Rohkem ei ole mul midagi uut lausuda. Kulgen vaikselt omas mullis, proovin mitte haigeks jääda ja katsun hästi produktiivne olla.

ÜHEKSAS/Kohalolek, tähelepanu- ja keskendumisvõime

PILT: http://www.kildarepsychotherapy.com/mindfulness/

Täna toimus meil töö juures Vaikuseminutite teine koolitus. Ma olen vaimustuses – see pakkus mulle kõike, mida ma ootasin ja rohkemgi veel.

Esimene koolituspäev oli möödunud aasta novembris. Ma hindan koolitaja juures kõige rohkem seda, kui ta räägib teemat oma kogemustest lähtuvalt. See annab tühipaljale teooriale väga palju juurde. Lisaks tegime me harjutusi – nendega ma kahjuks hakkama ei saanud. Tol korral pani mind kõige rohkem mõtlema see, et kui vähe ma olen tegelikult kohal. Ma olen ise üks suur automatism ja pean pidevalt üle kontrollima, kas ma kodu ukse panin lukku või sirgendaja lülitasin välja (neid näiteid on meeletult palju).

Olin endas parajalt pettunud, et ühtegi hingamis-, tähelepanu- või kuulamisharjutust kaasa teha ei suutnud ning jätsin selle teema sinnapaika. Kuklas tiksus ütlus, et kõigepealt peab õpetaja ise sellest sotti saama ja alles siis lastega katsetama hakkama. Mõtlesin, et kui ma endagagi hakkama ei saa, siis pole mõtet lastega proovida. Eks ma olin novembris paras sasipundar ka ja kuigi koolitus pakkus palju, ei suutnud ma rohkem sellele mõelda.

Alles paar nädalat tagasi võtsin õppematerjali välja, raamatu kätte ja hakkasin süvenema. Proovisin erinevaid lähenemisviise, hakkasin teemasid üksipulgi läbi võtma. Ma sain hakkama – raamat sai loetud, mõni harjutus tuli hästi välja, teine mitte nii väga. Ma polnud enda vastu karm. Lisaks tõmbasin Vaikuseminutite rakenduse, mis mulle väga meeldib.

Tegin algust ka lastega katsetamisega ja mul läks kenasti. Kindlasti sellepärast, et mul on rühmas maailma kõige tublimad ja ägedamad lapsed ja paariline on selle teemaga juba head tööd teinud. Samas ma ise tundsin, et ma tahan Vaikuseminutit teha ja ma olin endas kindel. Arenemisruumi on veel oi-oi kui palju, aga algus on tehtud, tunne on suurepärane.

Koolitusest veel rääkides, siis see on viimaste aastate kõige parem koolitus, kus ma osalenud olen. Ma soovitan seda kõigile ja mul on hea meel, et see on jõudnud juba paljude inimesteni. Vaikuseminutid ei tähenda ainult seda, kuidas rühmas rohkem vaikset aega saada (oli minu valearusaam enne koolitust). See hõlmab õpetusi, kuidas olla rohkem kohal, koondada oma tähelepanu, keskenduda, rahuneda, olla tasakaalus.

Täna rääkis koolitaja enesejuhtimisest, kuidas mõtteid eemalt vaadata, emotsioonidest ja nendega toimetulekust. Harjutused aitavad tekitada meelerahu, vabastada pingetest. See ei olnud veel kõik – lisaks puudutasime tänulikkuse ja hoolivuse teemat. Need teemad on nii olulised ja aktuaalsed. Nendega tuleb tegeleda. Vaikuseminutitest võib saada hea harjumus terveks eluks.

Minu aasta eesmärk oli natuke rohkem sellesse teemasse süveneda ja ma tunnen, et olen seda teinud ja tahan ennast sel teemal edasi arendada. Kavatsen lahti saada pabistamisest ja ülemõtlemisest. See on põnev!

KAHEKSAS/Kuidas ma päevapealt vaeseks jäin ehk ootus vs reaalsus.

Mul läks omaarust säästuaasta ja #kogumispäevikuga juba päris kenasti. Sain lõpuks selgeks oma exceli eelarve ja kuidas seda täita, hakkasin poes vaatama ja läbi mõtlema, mida ma ostan ning kas seda ikka on vaja. Mõnel päeval jätsin poodi minema, et raha kokku hoida. Ma nägin tulemusi kohe ja mõistsin, et ma olen olnud varem üks suur emotsiooniostude tegija.

Täna muutus kõik. Ma jäin päevapealt vaeseks. Eks ma olen natuke ülidramaatiline ka, aga süda jättis paar lööki vahele küll, kui hambaarsti juures oma arvet maksma hakkasin. Praegu on populaarne #10yearschallenge ja ma heameelega võtan sellest samuti osa, kuid minu huvitav taasavastus oli see, et hakkasin kunagi blogspotis jutustama just oma hammaste pärast.

Oktoobris 2006 sain ma endale breketid. See oli huvitav teekond. Ma sain hakata iseseisvalt kord kuus Tallinnas käima. Vahva oli vaadata, kuidas mu hambad sirgeks said. Veel ägedam oli see, kui lõpuks pärast pikka ootamist mu esihambad kokku läksid. Ma olen terve elu olnud väga ebakindel oma esihammaste vahe pärast ja mitte ükski lohutus ei olnud piisav (Madonnal on ka, see on intelligentsete inimeste tunnus, eripära).

Ma ei mäleta, millal ma breketitest vabanesin, aga pärast seda kandsin aastaid öösiti klambreid. Esihambavahe tuli tagasi ja mina olin taas kurb. 2013 aastal otsustasin tagasi minna ja uuesti proovida. Mu ortodont arvas, et milleks taas seda vaeva näha ja pani sealsamas täidisega hambavahe kinni. See jäi ilus ja loomulik, ma sain taas hambad laiali naeratada ja olin talle nii tänulik.

Möödusid aastad, mul tõmmati vahepeal tarkusehambad välja ja aeg tegi oma töö. Täna olen jälle olukorras, kus mulle ei meeldi mu naeratus. Otsisin siis jälle üles oma armsa hambaarsti. Ta oli vahepeal uude kohta kolinud ja täna seal istudes ja teda oodates tundsin end rämeda stalkerina. Kahjuks selgus tõsiasi, et tema täidist ei pane ja sellega ei tegele enam(OOTUS PURUNES – ma ei saanudki naeratust korda).

Ometi sai ta mulle kiire aja kellegi teise doktori juurde, tuli vaid poolteist tundi oodata. Lugesin arsti kohta arvustusi ja eelarvamused olid lihtsad tulema, kuid andsin talle võimaluse. Seal istudes ja aru pidades jõudsime selgusele, et tasub proovida rohkem. Mul on huulekida lõikamata ja see takistabki mu hammastel koosolemist. Kokkuvõttes polnud doktoril viga kedagi.

Võtsin vastu otsuste, et lasen lõpuks selle nõmeda huulekida eemaldada ja doktor leidis, et mul on alumised hambad kulunud ja vajavad ülesehitamist. Minu hambavahe jäi puutumata, seda saab korrastada siis, kui huulekida lõikus on ära paranenud. Ma ei taha küll uhkustada, aga olin täna esimest korda hambaarstil ilma tuimestuseta. Kui hambavahe kokku saab pandud, siis saan hambaklambrid öiseks kasutamiseks.

Minu arve oli 178 eurot. Minu eelarve on miinuses ja lootused purunenud. Tegelikult pole hullu midagi, tuleb lihtsalt mõned asjad oma peas ümber kalkuleerida. Varstolmuimeja ost jääb kevadesse. Õnneks saab Pirita Hambaravis kasutada hambaravihüvitist ja ma tean, et seda pole palju, aga vähemalt midagigi.

SEITSMES/Tööst lastega

Käisin üks päev üle pika aja töö juures. Arutasin paarilisega pakilisemaid asju, nautisin oma rühma õhkkonda ja mis kõige tähtsam – nägin lapsi. Nad ärkasid üles ja neil oli nii hea meel taaskohtuda, nad väljendasid seda südamlikult ja siiralt. Me kallistasime ja jutustasime ära kõik jutud, mis vahepeal rääkimata olid jäänud.

Ma teadsin juba põhikoolis, et tahan lasteaiaõpetajaks saada. See on olnud mu kutsumus või nii. Loomulikult on olnud teisi mõtteid ka. Enne seda tahtsin laste hambaarstiks saada ja ma ei saa aru, et miks. Nimelt olen ma kogu oma elu hambaarste kartnud (enam mitte). Kuna olin ainuke enda peres, kes oskas lahendada probleeme ruuteriga, korrastada arvutit, siis mõtlesin IT peale ka.

Juba üsna väiksena sain hoida oma naabrite lapsukesi. Sealt see kõik algas. Ma sain aru, kui vahvad on lapsed, kui äge on nendega tegutseda. Kuidagi läks elu nii, et kuigi mul endal õdesid-vendi pole, käisid lapsed minuga ikka kaasas, ma sain nendega hästi hakkama. Mõned aastad hiljem läksin TLÜ Rakvere Kolledžisse ja omandasin alushariduse pedagoogi eriala.

Ülikooliaastatel sain lapsehoidjana tööd – elu parim kogemus. Ma õppisin teooriat ja sain seda kohe praktiliselt proovida. Need lapsed olid supervahvad ja see perekond, kes mind oma koju lubas, nad on imelised. Ma õppisin nii palju. Kõigele lisaks oli Rakveres õppimine loomulik ja tore. Leidsin endale parima sõbranna, koolis rääkisid osad õppejõud väga palju oma kogemusest.

Lisaks lapsehoidmisele sain kogeda ka päris praktikaid. Esimene oli nagu oli, teise veetsin Tallinna Helliku Lastesõimes ja kolmanda Triinu Lasteaias Rakveres. Viimased kaks andsid mulle põhja ja suure pagasi eluks. Ma kasutan praegugi oma töös seda, mida sealt õppisin. Ma olen nii tänulik nendele inimestele, kes olid mu mentorid ja aitasid mind. Õnneks olen saanud oma tänusõnad kõigile hiljem edastada.

Praegu olen neli ja pool aastat lasteaiaõpetaja olnud. Mu unistus on täitunud. Ma sain enda esimese sõimerühma ja nüüd on nad suured lapsed ja hakkavad kooli minema. Ma mõnikord ei suuda uskuda, et elasingi kõik need aastad oma unistuses. Need lapsed on natuke minu nägu ja ma tunnen nende üle iga päev uhkust. On olnud raske ja keeruline ka, aga pärast pausi sinna tagasi minnes teadsin, et see on minu koht ja see, kes ma olla tahan.

Ma ei ütle, et ma teen seda tööd kogu oma elu. Samas ma usun, et ma tahan kõik korraldada nii, et ka kümne ja hiljema aasta pärast oleks mu amet seotud lastega. See on see, mis paneb mul silma särama. Täna ma tunnen end oma töös enesekindlalt – võtan vastu väljakutseid, tegutsen oma väärtuste ja põhimõtete järgi, tean, et saan hakkama.