Kolmekümne esimene/Tartu või Tallinn?

Olen nüüd kolm ja pool kuud päriselt heade mõtete linnas elanud ja täitsa tore oleks esimest korda kahte linna võrrelda. Etteruttavalt võin öelda, et Tartusse kolimine on olnud üks parimaid otsuseid mu elus, aga ka pealinna hoian endiselt südames.

Liiklus on tõesti Tartus rahulikum ja aeglasem. See ei ole halb, sest tänu sellele julgesin istuda taas igapäevaselt autorooli. Muidugi tekkis mul see vajadus ka sellepärast, et töökoht asub elukohast niivõrd kaugel, et ühistranspordiga sõidaksin sinna vähemalt pool tundi. Autoga läheb tööle keskmiselt 12 minutit. Tallinnas kasutasin aga usinalt ühistransporti – see oli väga mugav ja kiire (väljaarvatud ummikute ajal).

Ma olen üdini Tartu linna ja looduse fänn. Klõpsin pilte imeilusatest kohtadest ja kui juhtun sotsiaalmeedias mõnda heade mõtete linna fotot nägema, siis ahhetan ja viskan kohe “meeldib”. Tallinnas elasin Mustamäel ja ei saa salata – ka oli ilus. Mu lemmikkoht oli Sütiste parkmets ja seal jalutamine. Sellist lemmikkohta jalutamiseks veel Tartus välja kujunenud ei ole. Peaaegu iga kord on marsruut erinev ja avastan uusi kohti.

Inimesed on heade mõtete linnas teistmoodi. Sellest on siin kindlasti riskantne rääkida, aga siiani on mul Tartu inimestega palju soojemaid esmakohtumisi kui pealinnas. Võib-olla olen ise rõõmsam ja inimesed rõõmustavad koos minuga. Ma ei mäleta, millal keegi mulle viimati nähvas või poes tere vastu ei öelnud. Tunnen, et siin on ülipalju sõbralikkust ja tahaksin inimestele hästi öelda (pole veel julgust kokku võtnud).

Enne Tartusse kolimist oli Karlova lihtsalt Karlova – koht, kus on ehk rohkem kunstiinimesi ja ahiküttega maju. Täna olen ma suur Karlova linnaosa armastaja ja kannan ka ise heameelega imelikku kampsunit. Siin on nii hea elada, sest kesklinn on jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel. Samas on minu tänaval palju mõnusaid maju koos imepäraste aedadega. Elan nagu maal, aga tegelikult linnas.

Mustamäelt sõitsin kesklinna kiire bussiga 10-15 minutit. Ei läinud kaua. Jalutamiseks oli vahemaa paraku liiga pikk. Mõnikord käisin jalgsi Kristiine keskuses ja see oli paras retk. Praegu võrduks see vist sellega, et minna jalgsi Karlovast Raadile. Tartus on kõik lähedal ja mõnusa jalutuskäigu kaugusel, pealinnas oli kõik bussi/trolli/trammisõidu kaugusel. Mugava inimesena on mul nüüd hoopis väga palju sihtkohti autosõidu kaugusel.

Veider on see, kuidas Tartu üldine pilt minu jaoks muutunud on ja kuidas Tallinnaga juhtus eelnevalt samamoodi. Varem oli kino Ekraan Tartus lihtsalt üks kino- nüüd aga on see koht, kust ma pööran Riia mäest üles tulles vasakule, et koju sõita. Annelinn on võõras, kuna ma ei satu sinna tihti. Tallinnas sai Mustamäe sinna kolides väga mõnusalt koduseks, enne ei arvanud tollest linnaosast mitte midagi. Lasnamäe on siiani mu jaoks väga võõras.

Nii Tartus kui Tallinnas oli mu niinimetatud kodupoeks Maxima, heade mõtete linnas lausa kahe x-i oma. Kahjuks ei saa sealt alati kõiki produkte, mida vaja ja teisel kohal Tartus on Selver/Prisma (harvem Rimi). Tallinnas oli teisel kohal alati Rimi. Suures linnas sai tihti mäkis käidud, kuna see asus kodust poole kilomeetri kaugusel, siin õnneks nii tihti sinna ei jõua. Lähim söögikoht on Aasia restoran, kus ei olnud väga hea toit. Kiidan aga Tartu Fastersi kana-fitakirulli.

Naistel ikka tekib vahepeal poodlemise ja uute riiete vajadus ja pealinnas olid mu lemmikud keskused Kristiine ja Ülemiste. Siin on Lõunakeskus. Tunnen natuke, kuidas Tallinnas on suuremad võimalused midagi leida (mitte, et ma oleks kuhjadeviisi riideid endale igal ostelmistuuril saanud). Tartus saavad poed paratamatult kiiremini läbi käidud ja enamasti ei ole ma midagi erilist leidnud. Ma pole tegelikult eriline poodleja ka, äkki siis sellepärast.

Aitab vist kah. Eks mõne aja pärast tulevikus on mul kindlasti teistmoodi mõtlemine ja teised vaated. Võrdlen siis uuesti. Tõsi on see, et Tartus on mul väga hea, mõnus, rahulik, kodune olla.

Kolmekümnes/Viimane tuulutus enne tööd

Töölkäimine on hoo sisse saanud ja aeg lendab. Iseloomustaksin hetkeolukorda tööl sõnaga kaos. Eks uute olukordadega tulebki harjuda ja neile aega anda. Ometi on selles kaoses kuidagi veidralt hea olla ja tööle lähen ma rõõmuga. Enne rabamist sain korraks ära käia – puhkasime Riias.

Riia on väga koduseks saanud. Käisin seal kolmandat korda. Läksime ühe augustikuu reede pärastlõunal ja jõudsime õhtuks vanalinna hotelli. Auto sai pargitud hotelli lähedalasuvasse parklasse. Hotell oli mõnus, aga mitte nii mõnus nagu eelmisel korral. Esimesel korral ööbisime maailma mõnusaimas viietärnikas, kus oli kõik luksuslik – hommikusöögi kõrvale sai proseccot ja kohv oli parimatest parim.

Sel korral olime Royal Square hotellis. Saabudes panime asjad ära ja läksime linna uudistama. Kui mu mälu mind ei peta, siis läksime Panorama Riga katusele, et imelist vaadet nautida ja mõned pildid klõpsida. Viie euro eest inimese kohta oli vaadet küll ja veel. Tagasiteel suundusime poodi, korraks hotelli ja siis juba külastasime meie lemmikut restorani Amber Coffee. Ei pidanud taaskord pettuma. Mu tellitud kanasalat oli lihtsalt oivaline.

Nautisime koju jalutades veel natuke linnamelu ja hilisõhtust Riia vanalinna, aga kuna väsimus niitis jalust, siis läksime varakult voodisse. Ma tarkpea jätsin rõduukse ööseks lahti ja tegin võimalikuks selle, et kõik piduliste hääled ja klaaside klirinad kenasti tuppa kostuksid. Uni oli katkendlik, aga hea oli siiski võõras kohas olla ja magada.

Hommikul sõime kõhud täis- toit oli keskpärane ja kohv halb. Tegime hotellist väljakirjutuse ja suundusime autole järele. Jätsime nägemiseni Riia vanalinnaga. Edasine tee viis loomaaeda, mis on palju mõnusam kui Tallinna loomaaed. Veetsime seal vähemalt kaks tundi ja vaatasime kõik loomad, linnud, putukad, roomajad ära. Kõige lemmikumad olid taaskord kaelkirjakud.

Läksime ka esimest korda IKEA-sse. See sai parajaks proovikiviks, sest eeltöö oli tegemata jäänud. Sisse me õigest kohast minna ei osanudki lõpuks. Väsimus oli peal, jalad tömbid juba enne poodi jõudmist. Lõpuks käisime alumisel korrusel tiiru edasi ja tagasi. Saime voodipesu, pildiraame ja jäätiselusika. Väga hea saak. Vähemalt nüüd saan öelda, et olen käinud ja näinud.

Riia on selline linn, kuhu läheks ikka ja jälle tagasi. Jään juba järgmist korda ootama. Seniks aga tuleb teha tööd ja näha vaeva, et saaks veel reisida ja ära käia.

Kahekümne üheksas/Tööle

Minu pikk puhkus on läbi saanud. Homme alustan tööd uues kohas. Elevus ja ärevus on sees. Tõenäoliselt täna öösel magada ei suuda. Töö eel sooviks rääkida oma tähendusrikkast ametist.

Ma teadsin üsna ammu, et tahan lasteaiaõpetajaks saada. Eks ikka, kui valikuid tuli teha, siis kaalusin ka infotehnoloogiat, aga päris südamesoov oli siiski töötamine koos lastega. Pärast keskkooli asusin õppima TLÜ Rakvere Kolledžisse alushariduse pedagoogika erialale. Minu elu parim valik – ma olen nii õnnelik ja tänulik, et just seal teadmisi ja kogemusi omandada sain.

Kooli kõrvalt hoidsin lapsi, sain palju praktikat ja aastad möödusid kiiresti. Viis aastat tagasi alustasin ma tööd lasteaias. Päris ausalt võin öelda, et tundsin end ebakindlalt – olid ärevus ja elevus nagu täna. Viie aasta jooksul arenesin ja kasvasin koos lastega. See töökoht oli minu unistuse täitumine ja rohkem veel. Mul olid üliägedad töökaaslased, mõnus töökeskkond. Avastasin endas külgi, mida iial ei teadnud, et mul olemas on.

Lahkumine oli nutune ja oma südames ei jäta ma seda lasteaeda, neid lapsi, seda keskkonda seal mitte kunagi. Ma olen kõige kogetu üle nii tänulik. Ma kasvasin suureks ja liikusin edasi. Lasteaiaõpetaja töö on väga mahukas – sa annad endast meeletult palju ära ja saad loomulikult veel rohkem tagasi. Ma plaanin mäletada kõiki oma rühma lapsi ja loodan, et nad mäletavad ka mind. Ise mäletan samuti oma lasteaiaõpetajaid. Nad olid mu jaoks väga olulised. Kas teie mäletate oma kasvatajaid, söögitädisid?

Viie koosoldud aasta jooksul saab koos õppida ja me valmistame lapsed ette mitte ainult kooliks, vaid eluks. Iga laps on ainulaadne ja suurepärane. Me veedame meeletult palju aega koos. Minu eesmärk oli ja on iga päev kõikidele lastele vähemalt korraks otsa vaadata ja naeratada. Ma tahan, et nad tunneksid oma saavutuste üle rõõmu ja õpiksid oma vigadest, isegi, kui peab 36 korda sama viga kordama.

Lasteaiaõpetajana võin öelda, et töötan 24/7 ja ennast välja lülitada on väga keeruline. Ometi on see ülioluline. Niisiis olid need kaheksakümmend kolm päeva puhkust sel suvel õnnistus. Ma ei teadnud, mis mind uues kohas ees ootab, see tähendab, et ma ei pidanud ette mõtlema ega muretsema. Veel täna õhtulgi ei tea ma väga palju, aga ootusärevus on suur. Ma olen värske ja puhanud ning valmis vastu astuma kõigele, mis mind ees ootab.

Loodan südamest, et üleminek puhkuselt töörežiimile saab olema valutu. Samuti et mu auto minuga kenasti käituks ja ilusti tööle viiks. Et mu äratuskell igal hommikul heliseks kenasti ja et inimesed oleksid ilusad ja head.

Kahekümne kaheksas/Suvenautleja

Kuigi ilm õues on pigem varasügisene, siis suvi on olnud päris keskmine. Ma ei mõista, miks ei võiks iga päev 22-23 kraadi sooja olla. On kas 16 või 28 ja sellised äärmused ei ole mulle väga meeltmööda. Suva see ilm, tegelikult on päris tore olnud.

Kõige rohkem sellest suvest jääb mulle meelde Uulu puhkekeskus ja jaanipäevane tripp sõpradega. See oli lihtsalt väga tore – sai kodust eemale, puhkekeskus oli igati meie ootustele vastav, koos oli hea. Mere ääres sai olla ja käisin isegi ujumas, sest vesi oli talutav. Ma vaatan sellele minipuhkusele tagasi rõõmuga, see oli vahva aeg.

Juuli alguses külastas mind pealinna sõbranna. Ilm oli parajalt halb, kuid meid see ei heidutanud. Veetsime toredasti mu armsas kodus aega. Sõitsime elektrijalgratastega Tartu vahel ringi, sõime Aparaadis lõunat ja Tassikookides magustoitu. See oli igati positiivne ja mõnus päev, mida võiks iga kell korrata.

Imeilusad tassid Tassikookides

Vahepeal sai veedetud ka maailma parim aeg kallimaga. Käisime disc golfi mängimas ning samuti elektrijalgratastega sõitmas. Viimast tehes sai näha Tartut täies hiilguses. Heade mõtete linn on ikka megailus. Viimase kuumalaine ajal käisime Pühajärve ääres – päevitasime ja ujusime. Tahtsime vesiratast laenutada, aga ei pääsenud löögile.

Ühel juulikuu laupäeval külastasime Elistvere loomaparki. Ma polnud seal päris ammu käinud ja väga äge oli. Loomi meeldib mulle alati vaadata. Väga mõistliku hinna eest on loomaparki küll ja veel. Lemmikuks osutusid sel korral põder ja karu. Ilvest ei näinud taaskord. Pole seal kunagi ilvest kohanud ja see on pisike pettumus.

Elistvere deegud

Järgmisel päeval külastasin oma kodukanti, kus toimus juba päris mitmendat aastat suvepiknik. Sel korral esinesid seal Juss Haasma ja Trikster ning Karl-Erik Taukar. Mul polnud esimese esineja suhtes ootusi ja läksime emaga isegi pisut hiljem kohale, aga bänd üllatas positiivselt, see kõik oli nii ehe ja vinge. Juss Haasma tundis end laval hästi ja pani ka publiku end hästi tundma. Super!

Metallica oli ühel heal neljapäeval Tartus. Ei, ma ei käinud vaatamas. Küll aga käisid mu armsad sõbrad ja ma sain senikaua nende pisikest põnni hoida. See oli päris äge kogemus ja ma sain endameelest väga hästi hakkama. Tore oli sõpru näha, mul on hea meel, et nad meile külla tulid. Loodan, et järgmisel korral on meil rohkem aega koos olla ja midagi ette võtta.

Järgmisel päeval sain kokku naistega, kellega olin suhelnud messengeris juba üle kahe aasta. Ma polnud neid varem näinud ja ootasin kokkutulekut põnevusega. See päev/õhtu oli üliäge. Meil oli nii palju jutte jutustada, käisime tünnisaunas ja see oli maailma parim aeg (kordan ennast, jep). Nad kõik on täiesti enneolematult erilised omamoodi inimesed ja ma natuke juba ei jõua ära oodata järgmist kokkutulekut.

Järgmisel õhtul ootas mind mu lemmikbänd Pühajärvel. Ma polnud nii ammu nende keikkal käinud ja ootasin seda pikisilmi. See ei olnud tavaline keikka, vaid akustiline-romantiline kontsert keset ilusat paika. Ma sain sealt kõik ja palju rohkem kui olin oodanud. Ma ei pea Terminaatoris mitte kunagi pettuma. Ma olen ja jään andunud fan-girliks, kes Ingli puudutuse ajal alati nutta ulub.

Miki sünnipäev sai juba kirja, samal ajal külastasid mind ka kauged sugulased, kellega võib-olla ei peaks olema tegelikult nii kauged. Tegemist on siiski minu onupoja perega. Lapsed olid vahvad ja koos oli täitsa tore olla. Sain teada, et onupoeg mängib geopeitust ja see on ju igati tore ja tervislik hobi. Paar aastat tagasi sai seda isegi koos sõpradega proovitud.

Päev edasi viis tee mind lapsepõlvekoju. Seal ootasid mind mu teise onutütre lapsed, keda ma Tallinnas ikka aeg-ajalt kohtasin. Nendega on alati vahva. Käisime Uljastel ujumas, Kalvi rannas päikest püüdmas ja külma karastavat merevett puudutamas. Korjasime marju, vedasime puid, tegime heina (pole kunagi nii palju maatöid korraga teinud).

Inimtühi Kalvi rand

Ega tegelikult rohkem polegi suve naudelnud. Olen olnud kodune kõige kodusemas võtmes ja see on olnud ilus aeg. See ei ole olnud suvi, mida ma lootsin, aga see on suvi, mille ma sain ja suvi kestab ju veel.

Kahekümne seitsmes/Kuidas ma Miki sünnipäeval käisin.

Ühel ilusal pühapäeva hommikul veetsin ma aega oma imelisel rõdul nagu tavaliselt. Panin puhast pesu kokku, nautisin ilma, jõin kohvi. Ühel hetkel nägin maja ees punaste juustega tädi, kes palus end alt sisse lasta. Hea inimesena läksin ma alla ja avasin talle ukse.

Edasi toimus midagi uskumatut. Ta tänas mind ja kutsus mind Miki sünnipäevale. Pani kutse kenasti teadetetahvlile. Ta lisas, et ilm ka soosib seda üritust ja torti saab. Kellele ei meeldiks tort ja pidu. Loomulikult kavatsesin ma minna. Õhtul tulid mulle külla kauged sugulased ja otsustasin, et võtan ka nemad sinna kaasa. Eks ta väheke imelik ja kontvõõras tunne oli, aga otsus sai juba tehtud.

Kell 20.00 hakati vaikselt kogunema. Laual oli suur Miki pildiga tort. Laua juures olid numbriõhupallid, mis näitasid vanust 17. Lisaks tordile oli seal veel kartulisalatit, dipikandik, arbuusi, vett ja kohvi. Kõik oli väga pidulik ja kena. Mikit ennast küll ei olnud, aga tema inimesele sai anda kõik head soovid ja kingitused üle. Tort oli imemaitsev, inimesed toredad. See on nii äge, kui kortermaja inimesed kokku hoiavad.

Loomulikult ei puudunud peol ka draama ja väikene kaklus. Sünnipäevale oli tulnud üks teistmoodi tubane isend ja teine Miki (meil elab kortermajas kaks Mikit), kes siis omavahel kraaklema läksid. Õnnetuseks jäi minu väike sugulane nende kahe vahele ja sai ka väikese obaduse. Loodetavasti ei jätnud see armi tema südamesse. Vahepeal õnnestus sünnipäevalast tema rõdu äärest piiluda. Hiljem tuli ta ka meie sekka. Ma vist ei maininud, et juhtumisi on Miki meie naaber.

Aeg läks kiiresti, vaatasime veel albumist pilte, kus Miki oli alles väikene beebi ja seejärel sättisime vaikselt koju tagasi. Õues kestis pidu veel kaua edasi. Pidulisi tuli hiljem juurdegi. See oli väga tore esmakordne omanäoline pidu mu jaoks. Vaikselt mõtlen, et kuidas Pipa sünnipäeva meeldejäävamalt tähistada. Igatahes Mikile palju palju õnne ja tervist, sest seitseteist on juba päris soliidne number ühel kassil.

Kas teie olete kunagi kassi sünnipäeval käinud? 🙂

Kahekümne kuues/Värske autoomaniku mõtisklused

Mul on autojuhiload olnud terve igaviku. Tegin neid keskkoolis ja olen ülirõõmus ja tänulik, et autokool üks valikainetest oli. See ei olnud kerge teekond, aga tehtud ma sain ja olen siiani väga uhke enda üle. Sõita mulle tegelikult meeldib.

Elu läks aga oma rada ja Tallinna kolides ei olnud mul autot vaja. Olen sõitnud viimase viie aasta jooksul vaid nii palju, kui saab kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Eks ma vahepeal ikka unistasin oma autost ja vaatasin väikese kadedusega kolleege, kes tulid autodega tööle. Auto ei oleks tulnud mul kõne allagi, kuna elasin viiesaja meetri kaugusel oma töökohast ja hiljem vaid üks ja pool kilomeetrit eemal. Parkimisega Tallinnas on samuti “toredad” lood – kohti lihtsalt kunagi ei olnud.

Unistamine on tore ja unistustel on komme täide minna. Nii leidsin ma Tartus endale kõigepealt töö ja siis kodu. Nende vahemaa on täpselt nii pikk, et tööle peaksin jalutama üle tunni aja. Rattaga saaks rutem ja meil on siin Tartus nüüd ju elektrilised jalgrattad, aga kahjuks see süsteem ei toimi alati nii, nagu mina tahan. Üks variant on tuua oma jalgratas maalt linna, aga ma ei tea, kui tõsiselt ma tegelikult oleksin valmis iga päev väntama tööle ja tagasi. See ju on paras treening, aga tööl tahaks olla esinduslik, mitte higine.

Kõigi rõõmuks hakkas ka mu ema uuesti autoga sõitma, kui tal tekkis see vajadus. Tema esimene auto oli Nissan, mille ma ribadeks sõitsin. Tol ajal lasi ta pigem minul harjutada ja ise läks rooli taha väga harva. Tänu Nissanile õppisin ma sõitma ja sain load tehtud. Teise auto ostis ta paar aastat tagasi. Mul ei lähe see ost kunagi meelest, sest meile meeldis see auto esimesest hetkest peale ja püüa sa siis midagi alla tingida. Hakkasin Audit esimesest hetkest peale armastama ja paari päeva pärast olen mina selle sama Audi omanik.

Ühel hetkel tekkis emal soov omada päris uut autot ja asjade kokkulangevuse tõttu ostsin mina temalt audi ära. Nüüd saan ma nagu päris suur inimene hommikuti sellega tööle hakata vurama. See tundub nii sürreaalne, nii uskumatu, samas äge. Mõtlen ja kujutan ennast üsna tihti ette tööle vuramas – päike tõuseb, kõik on täiuslik, mul on termostopsis kosutav kohvijook, raadiost tuleb hää muusika ja töö juures ootab mind mu armas parkimiskoht.

Ega see tegelikult kõik nii lilleline pole. Alates päevast, mil see auto jõudis Tartusse, on mul suured südamevalud – küll saab rehv vahepeal natuke tühjemaks?!?, mõnikord teeb auto teistmoodi häälitsusi, kui tavaliselt. Üks või teine asi tundub imelik või korrast ära, nagu ikka kasutatud autodega – kunagi ei või kindel olla, et kas kõik on ikka nii nagu peab. Loodan, et seda rõõmu hakkab siiski rohkem olema kui muret.

Sõitmine linnas on minu jaoks teine uus asi. Kui ma ka mõnikord harva sattusin rooli taha, siis oli see linnast väljas ja enamasti ikka maanteedel. Teate ju küll, mida Tartu kohta öeldakse, et siin on uimane/aeglane liiklus. Olen seda märganud küll, et kui valgusfooris tuli roheliseks läheb, ei kiirusta keegi tuhatnelja minema, vaid aega on. Ikkagi on mul siin pisut keeruline sõita – meeletult palju paremakäeriste ja imelikud ringteed. Eks tuleb edasi harjutada.

Sellised said minu esimesed automõtisklused praegu. Üldiselt olen väga rõõmus ja tänulik, et mul see auto olemas on ja loodan, et ta hakkab mu elu hästi palju lihtsamaks tegema.

KAHEKÜMNE VIIES/RÕDUENTUSIASTID

Esimest korda seda kodu vaatama tulles võlus mind selle imeliselt suur rõdu. Seda on 20 ruutu, siia paistab hommiku- ja keskpäevapäike, siin on tuulevaikne ja megahubane. Ei leidu tuttavat, kes minuga nõustunud poleks.

Mõte hakkas jooksma kohe siis, kui olime otsustanud selle üürikodu kasuks. Kujutasin ette, kuidas hakkan siin ise rohelist kasvatama, kuidas joon hommikukohvi, kuidas naudin ilma ja loen raamatut. Ema andis mulle juba varakult sibulamugulaid ja erinevaid seemneid, potid ja muld olid omast käest võtta ja sisse kolides oli see tähtsuselt teine asi, millega tegelema hakkasin.

Ma ei ole kunagi rohenäpp olnud. Kõik toataimed leiavad eranditult mu juures oma lõpu. Esimene kokkupuude taimede kasvatamisega tuli töö lasteaias, kus igal kevadel külvasime midagi ja sel kevadel võtsime osa Tomatisõprade projektist. Enamasti tegeles nende asjadega mu paariline, kuid sel aastal olin ise samuti julgem ja sain aru, et tegelt on see äge, kui natuke vaeva näha.

Esimene taimede istutamine iseseisvalt läks ebakindlalt. Ma ei teadnud ju tegelikult ise ka, mida teen ja kas sellest asja saab. Abiks oli google ja lähedaste nõuanded. Elevus oli suur ja täna võin öelda, et sain hakkama. Pall hakkas veerema ja tänu oma mölapidamatusele sain ema sõbranna käest kaks Vilmat (tomatitaimed, kirsstomat), kaks piprataime ja ühe kressi. Sõbranna tõi soolaleivaks rõdulilled ja ampli. Emalt sain maitsetaimi.

Ühel hetkel jäi potte väheks ja ma käisin meelepäraseid juurde muretsemas. Lilledele oli vaja väetist, tomat sai omale väetise ja nüüd võin ennast pidada rõduentusiastiks küll. Pidin üheks päevaks rõdu kokku korjama ja see, et ma ei saa seal oma taimedega olla ja toimetada – oli paras piin. Õnneks täna on kõik taas paigas ja tundub, et taimed tunnevad ennast hästi. Ilusad on nad küll ja mul on neist väga palju rõõmu.

Vot, mida teeb puhkus inimesega. Ma ei oleks iial arvanud, et minust selline rõduinimene saab. Kõigele lisaks ei arvanud ma, et Pipast samuti rõduentusiast saab. Muretsesin ette, et kuidas ta seal ikka olema hakkab ja ega ta ikka alla ei kuku. Täna ma enam nii väga ei muretse, sest ma näen, kui rõõmus ta on, kui ma rõduukse lahti teen. Tal on seal oma muru, pesa ja vesi. Rõdu on tema lemmikpaik siin kodus.

Kassimuru, mille soetasime Pet City-st ja panime ise kasvama.

Selline on minu rõdu lugu, mis kestab edasi. Vahepeal tuleb tegeleda ampliga, mis ei taha ühel poolt õitseda, teinepäev muretseda mõne kidura maitsetaime pärast. Mul on pinterestis huvitavaid ideid tulevikuks, kuidas seda rõduasja edasi arendada. Kogu see värk on nii äge ja kaasahaarav. Rõdu on parim.

Basiilik hakkab vist ära väsima.
Nii rõõmus, et see lill taas õitsema hakkas. Mu rühma laps kinkis selle mulle sünnipäevaks.